Harri Kingo: Varjude ja Pimeduse Org

Sage arusaam inimese elust ja kõiksest olemisest on selline, et algselt on kõik tume, pime, lausa must, ja sellest pilkasest pimedast ööst liigutakse tasapisi valguse suunas, mis ootab meid kusagil ka..

Leia Oma Armastus - Armu.me

Selle visiooniga pole midagi valesti - see on väga inimlik asjade ja olukorra nägemine. Me kõik oleksime nagu pärit "varjude ja pimeduse orust" ja see näib meile olevat algne reaalsus ja lähe kõigele. Subjektiivsest vaatepunktist nähtuna - jah, me sünnime pimeduses ja pimedatena.

VIDEO: Helgi Sallo ja Kalju Terasmaa "Sulle Kõik Nüüd Ütlen"

Jumalik vaade samale on teine - kogu olemine tervikuna on oma algusest peale helevalge ja puhas - on jumalik. Sealt, jumalikust vaatepunktis vaadatuna on pimedus ja vari relatiivsed, vaid valguse kaasnähted, millel pole oma olemust ja mis on määratud valguses olematuks kaduma. Et inimene ja vastavalt inimmaailm pole täiuslik, vaid arenguline, siis jah - sellel algselt heledal ja puhtal foonil on ka tumedamaid laike ja halle, isegi musti tsoone. Valgus domineerib küll kõikselt, kuid valgus heidab oma kaasnähtusena lokaalselt ka varje ja jätab mõne nurgataguse päris pimedusse. Ka kõige päikselisem päev pole varjudeta.

Need on kaks võimalikku vaatekohta iseendale, maailmale, oma olemisele ja teele - inimlik vaatekoht ja jumalik vaatekoht. Pimedusest lähtuv ja valgusest lähtuv arusaam. Oleks tark, kui me esimesest arusaamast loobume ja võtame omaks teise arusaama - et me tuleme valgusest... ja me oleme teel valgusse. Mitte ei tule pimedusest ega ole teel pimedusse. Kujutleda meie algpunkti pimedusena, kust peaks valgusse jõudma ja valguseks saama, pole seepärast kaugeltki terviklik ega õige pilt. See on tervikpildi vaatamine inimsilmadega - selle nägemine punktist, kust me ise alustame.

Jumalik reaalsus on meile eelnev, meid hõlmav ja meie olemisele järgnev. See on meist sügavam, avaram, suurem ja on tõeliselt kõikne. Meie jaoks jah - meie tee algab sealt pimeduse orust ja see org näib meile olevat asjade algus. Subjektiivselt nii ongi. Siit ka arvamine, et pimedus on algne.

Tõde on teine: valgus sünnib vaid valgusest, nagu elu sünnib vaid elusast. Oleme pärit valgusest ja määratud minema valguse suunas. Mõista valgust oma olemise alguse, kõikse fooni ja sihina on õigem kui pidada selleks alguseks, fooniks ja sihiks seda meile nii reaalsena näivat, tegelikult aga ebareaalset "varjude ja pimeduse orgu".

Et me valguse lastena seda pimedust läbime, see on Jumalast tark plaan - nii toome me endaga jumalikkuse tasandile kaasa oma ebatäiuslikkusest täiuslikkusesse arenemise kogemuse.

On olemas ka täiuslikud, täiuslike olendite maailmad. Kuid ühes on need maailmad ja olendid ebatäiuslikud: et nad loodi täiuslikena, siis puudub neil täiuslikkusesse arenemise kogemus. Meie osa ja missioon elavas Universumis on see kogemus neile tuua - meie oleme need, kellele täiuslikud kingivad oma täiuslikkuse, kellele meie aga kingime oma arengukogemuse täiuslikuks saamisel. Nagu meie ootame, soovime ja püüdleme täiuslikkust, nii ootavad täiuslikud meie nendeni jõudmist, sest meil on neile tuua hindamatu väärusega kingitus - täiuslikuks saamise kogemus. Neil on meile samas anda midagi sama hinnalist - kinkida oma täiuslikkus.

Nii oleme me elava Universumi pesamunad ja silmaterad, keda ootavad nii Isa kui tema täiuslikud lapsed. Täpselt samamoodi, nagu maise pere isa ja vanemad vennad ootavad, et nende pere pisim maimuke kord suureks sirguks ja oleks nende sarnane.

Harri Kingo 2020

Comments 0

No comments found